• 

 Avatud / Kindel
  mis sureb  ?  
    
 See keha, mille me põletame või matame ja mis laguneb      
 Ma tunnen oma Isiku tugevust, mis on palju enamat kui see keha .  
   
 Ma olen vaim, mis sulandub igavesesse Vaimu, mis ületab selle sündiva ja sureva keha .
      
 Suurepärane ja võib-olla ainulaadne inimesele kättesaadav vabadus, see on end selle kehaga samastada või mitte .   
   
 073 

• 

Olla siin ja praegu, aktsepteerides seda, kes me oleme ; nagu ära tunda ja aktsepteerida, et ma pole selliseks ja selliseks saadaval inimene või sellises ja sellises olukorras .

Deuxio, nagu “algab hästi tellitud heategevus enda poolt” : armastage üksteist, armastage üksteist “seega ma”. armastan seda, mis iseenesest üksteise lähedal. Armasta sulgemist .

Siis : Vaata, ja teha näiline paradoksi avaneb, et lõpuks armastada teist .

Armasta avamist .

” Avatud maailmas

ma kõndisin

et sellest üle saada mõistatuse armust “.

072

• 

Või “isetootmine” , või “autopoees”. Süsteem organisatsiooniline, kes arendab püsivalt isetootmise võimet viidates iseendale kui süsteemide olulisele omadusele elavad .

See lõpetab või on vastu “esimene küberneetika” mis tähistab reguleerimist ja inimese sõltuvus masinast. Proosalisemalt, esimene küberneetika moodustab sellega seotud teooriate kogumi side ja reguleerimine elusolendi ja masina vahel .

Teine küberneetika võtab uuesti kasutusele mõiste “teema” mõistmises elavatest. Diskrimineerimine “seega ma” a sina “ma ei tea” on suhte loomise põhiomadus “iseennast” sisse, läbi ja vaatamata suhtele teisega, väljastpoolt .

Elusolend sees iseorganiseeruv loob ise .

Rekursiivne tagasitulek iseendale, l-le’ “autod”, avab võimaluste välja, loovus, eetikast.

071

• 

 Ma armastan su tihase naeratust
 teie käele asetatud
 vaatab üles küpsete seemnete taeva poole
 kahetsuseta krepppaberil
 Ma kirjutan su nime
 Léonore safiirsinine
 oma silbikujulistest ripsmetest
 Ma teen maailma uuesti
 sa oled laulja
 õõnestage mu ootamise kõht
 käed üles tõstetud
 on lubadus
 rituaalist
 Ma armastan su tihase naeratust
 teie käele asetatud
 vaatab üles küpsete seemnete taeva poole
 tuult ja ohkeid mööda saatma
 koob põder varastas
 painutage viinapuu maa poole
 uueks päevaks
 kohandage oma pilku
 Léonore safiirsinine
 oma silbikujulistest ripsmetest
 Ma armun
 sest sa tead, et oled vaba .


 070 

• 

 Selle käes hoidmine kutsub esile meisterlikkuse keskkonna energia, mida soovime arendada .

Kolmikmaailmas, kehast, keel ja mõistus, seal on ruumi õndsuse tekkeks. tulejoon. Jagamine ja mahutavus .

Keskne kanal on sukeldatud turbasse vaimne. Täielik irdumine, see on teadvusesse tungimine. Seal kaob vahe subjekti ja objekti vahel .

Trace rouge, päike ja kuu kokku, hingeõhk elutähtis ja Mõistus lõpetab ekslemise .

Trace rouge, tühjuse tee, keskmine rada, kohustust saavutada Tühjus .

Algatustee mustast tõrvast tärkamiseni valge plii, selle vastand, lisades valgust enne poole tõusmist punane märk, viimane pingutus, et pääseda polaarsuste sohu juurdepääsu mitteduaalsus .

069

• 

Maast tõuseb elutähtis energia, stabiilselt maapinnalt ja horisontaalne. Toimub taimeolendi jäsemete venitamine. See on varustatud kehalisest kohalolekust, millest saab kehastusvorm. Ja see olemispuu seal esindab skiffi, mis võimaldab ületada peenmaailmade ookeani ilma kraanikauss .

Mis puutub päikesesse, mis teeb teed läbi udu ja sarved, ta varjutab selle olemise-puu seal. See on Vaimu laskumine. Samuti kõrgele, et täht on tõusnud, eelmisel päeval, ta tuleb lõpuks alla. The pea langeb südamesse .

Künka keskele on istutatud vertikaalne sammas isamaalise püha mälestuseks, tähistab vale vertikaaliseerimist meie olek-sotsiaalne loom kiiresti seadustama mis tahes konstruktsiooni meie nõrkus meid valdava lõplikkuse vastu, ühe teha monument, sõnade kogum, mis valetab, Ja see, et varjata meie alastiolekut, selleks, et looritada meie enda arendamise võimaluste kaunist paigutust .

Puu ja valguse kohtumine on lõpliku sõna tundmise hetk, andes veidi märku käe meie lastele, registreerige meid kraadide kaupa, aeglaselt ja järjekindlalt, poole mis meid sisaldab ja suunab .

” Roni mäele ja sure.”

068

     Harige ennast selleks suguluse võimalus, kohast, ajast, kohalikku värvi, a sotsiaal-kultuuriline keskkond.

Harige ennast, sest seda saab teha, ja et sellest kohustusest kõrvalekaldumine võib teid sotsiaalsest integratsioonist ära lõigata, tavalisest, sisestamisest, õnnelik, et tal on edukas elu, normaalsusest.

Nii et lasin end harida. Ma kandsin koolipinkidel püksid ära. Kuulekas, Õppisin, mida teha, et olla nagu teised, ellu jääda. Mis iganes see oli, rahustasin oma impulsid ühiskondlikku vormi. Mul olid naised ja lapsed. Mul on lapselapsed. Mul on maja ja toit. Ja siis andsin endale vihje originaalsusest, mis muudab mu isikupära, nartsib mind täpselt nii palju, et mitte Panurge lambaks saada.

Ehitasin end oma riigi varju, a tsiviliseeritud riik, kus sotsiaalkindlustus ja vanaduspension annavad mulle midagi kasutage ära seda, mida nimetatakse puhkuseks, väljateenitud rahu !

Minu puu varjus, ma ootan surma.

Aga tuleb välja, et ma olen juba surnud.

Mul ei õnnestunud elada. Ma ei üllatanud elu. Ma ei kuulutanud seda riski võtmise auastmele. Ma pole reisinud. ma Ma ei tundnud teisi maailma rahvaid. Rasked katsumused on olnud säästmine. Teadsin, kuidas kannatusi talutavates piirides hoida. Olen palju televiisorit lugenud ja vaadanud ning olen “teadlik” et mitte halbu asju ! Olin inimeste vastu kena ! Ma päästsin end elama nii kaua kui võimalik ja piisavalt hea tervise juures !

See on minu käitumise läbipaistmatuse hetkel mulle ilmus mujal, nagu äikesetorm ilusal suvepäeval, sisse sundides mind vaatama seda midagi intiimset ja palju muud et minu lihtne elu. Ja see asi, mis on väljaspool aega ja ruumi jõuda järele, tõmmates mind sabast kinni : ” hei, Coco, sa ei lähe ära mine niimoodi välja, peate maksma oma isikuga ! “

Aga kes see on? ? Mina kes mina Pidasin lihtsaks ja anonüümseks lambda-isikuks, kas see oleks tõesti mina viidatud ?

Oui. mind küsitletakse ; nad piinavad mind ja Ma tunnistan üles : ” ma olen inimene “.

Nimega inimene – mitte ainult nimi minu isikutunnistusest – , kuhugi universumisse graveeritud nimi ; mul on keha, süda, Energia, psüühika, väga hing see seisnud silmitsi millegagi, millest ma päris aru ei saa, animeerib mind ja kutsub mind kohtuda sellega, mis on minust suurem – ja ometi, kes on minus –  , juurde kohtuda üllatusega, Tõendid mujalt, mõned ütlevad, et Vaim. ma olen tõesti kohalviibiv inimene ; Ma olen ” Kohalolek ” .

Ciel, ma elan ! Ma näen ja elan ! Teen selliseid asju nagu jalutuskäigud, ma raseerin, Harjutan võimlemist, Ma kirjutan luuletusi, Mina valmistan süüa, aed, vestlus, pilte minu sugulastega, ma helistan, isegi laulan, … ja siin olen haaratud sellest tundmatust mõõtmatust tundest, mis mind ümbritseb, müsteeriumi ja vastupandamatu jõu poolt, mis sunnib mind tõesti olema see Olend, kes ma olen ; meeli, süda, hing ja psüühika on avatud minu isikus ja silmitsi ülima seiklusega.

Ma pean vastutama, registreerida aadressil elavate register. Ma ei saa enam keerutada. Kohustus selleks tulemused jõuavad mulle järele. Näkku vastu. Astu järgmine samm, mis teeb minust Olema. Nõustu. Ütle jah.

Vägivaldsed tuled triibutavad pimestavat suud pilved, vihma katarakt jahmatab mind, langenud päikese kuldne kera piiritu taevas ajab mind segadusse. Ma liigun ülimale kaljule väga lähedale. Kell lõpu lõpp.

Ma olen ” Lugupidamisega “, et …  Teie fond …  Ma lahustan …  Ma olen ” Puudumine ” …  et,  …  Mind ei ole enam siin.

…

See on seal.

067

 Offrande douce
 colimaçon de tendresse
 en creux de paume
 apte à recevoir la libellule
 instant fragile
 à la commissure des lèvres
 sourire dédicat
 sans affectation
 une main de reine
 prête à la relation
 pour vol à voile
 du souffle de l'esprit
 ceindre d'un bracelet de lumière
 la prière attendue
 en écho au grondement des évidences
 échancrure crue et filiforme
 d'une voix échappée à l'orée du bois
 source sacrée à demi enfouie sous la mousse
 que même l'oreille collée au sol
 ne saurait percevoir
 sans l'aide des anges.


 065 

• 

  " Celui qui n'espère pas n'atteindra pas l'inespérable ."  (Héraclite)

 Surtout ne laisse pas ta vie se taire .
 
On a tous notre petite étoile qui scintille pour notre vie .

  Aime et pardonne .

 Colore ta vie, l'essentiel est minuscule .

 Fume le calumet de la paix et ne tue pas .

 Imaginer, ça rend heureux .
 
Des reflets de tendresse sur le fil de mon cœur, lucioles d'émerveillement .

 Les hirondelles reviennent au printemps, peut-être croient-elles que l'hiver nous a changés.

 Laisse éclore ton cœur .


 062 
  ( à partir de messages écrits sur les murs de Paris en mai 68 )