Juste un pas vers la sagesse

   Sagesse. Le motsagessevient du latinsapere”, d’où provient également le motsaveur”. La sagesse est l’art d’apprécier la saveur. Elle marque une attitude très concrète, très réelle, et assez éloignée d’une organisation conceptuelle élaborée. Il s’agit de trouver un art de vivre qui permette de goûter la saveur de la vie .

Comment ce concept de sagesse se relie à celui, plus occidental, dephilosophie ; car philosophie veut direamour de la sagesse”. Dans l’Antiquité les philosophes étaient des hommes dont on attendait qu’ils vivent selon leur philosophie qu’ils enseignaient. Philosopher impliquait une manière de vivre qui mette en harmonie la pensée et la vie .

Et puis au cours des derniers siècles, en Occident, la philosophie est devenue l’art de construire des systèmes de pensée, de les étayer, de les défendre et, dans desdisputationes”, des discussions, de prouver leur suprématie sur les autres. Dans la Chine classique, un des foyers de la sagesse du monde, celle-ci était conçue différemment ; ainsi l’on disait quele sage est sans idée, sans position, sans nécessité” .

Je pense qu’un sage est un être humain sans qualité particulière, sans idée déterminée à l’avance, sans position à défendre, parce qu’il veut rester ouvert sur la réalité, afin d’être frais et dispos à ce qui s’advient. C’est par cette posture que le sage peut le mieux refléter celui qui se confie à lui. La sagesse est donc à l’opposé de la crispation. Elle est proche de la sérénité .

Le sage necroitpas ; il a lafoi” .

The “croyance vient du latincredereet dans cette famille de mots on trouve notamment en françaiscrédulité”, c’est-à-dire une manière de donner son adhésion à des affirmations que l’on est pas capable de fonder rationnellement. Croire c’est adhérer à certaines affirmations .

The “foi vient du latinfideset dans la famille des mots issus de cette racine il y a en latinconfidere”, qui a donnéconfianceen français. Un homme de foi n’est pas avant tout un homme qui croit ceci ou cela, mais un homme habité de l’intérieur par la confiance. Avoir la foi, c’est avoir confiance dans la réalité ultime quelle qu’elle soit. Nous pouvons être habité par la confiance et la foi sans véritablement savoir quel est le fond du fond du réel .

Ne considérons pas lacroyancecomme une crédulité, mais comme étant d’un autre ordre niveau de conscience que lafoi .

Et sur ce chemin, nous sommes toujours en train de faire le premier pas. Quand nous faisons un pas, nous nous exposons à un déséquilibre. Nous acceptons un moment de perdre l’équilibre de l’immobilité jusqu’à retrouver un nouveau point d’équilibre, en remettant le pied par terre. Alors qu’il n’y a rien de plus rassurant que de rester immobile, avancer un pied devant l’autre, c’est prendre le risque de trébucher. C’est accepter le connu pour aller vers l’inconnu, Sareng ieu, sans savoir à l’avance si cela nous réserve joie et épreuve. A celui qui se lève et marche, s’ouvrira devant lui un vaste espace, parce qu’en fonction du cap qu’il se donneque ce soit la vérité, le réel ou la sagesse –  éta “marcheur vrai ne peut qu’aller de commencement en commencement par des commencements qui n’ont pas de fin.

Le “marcheur vraiest homme de ce monde. Il ne peut déroger à l’engagement qui au détour de son parcours de vie le convoquera à rentrer dans une histoire, à s’inscrire dans ce qui s’est fait ou pas encore fait avant lui et qu’il pressent qu’il faut faire. Il lui faudra prendre parti. Il lui faudra s’incarner pour contribuer à transformer le monde.

Le “marcheur vraisemble aussi en dehors du monde. Il est en lui-même, pour lui-même, l’objet de sa réalisation par une voie intérieure. Il est en prise directe avec ce qui le dépasse et inexorablement avance vers l’innomable et l’innomé. Il donne et reçoit à mesure du temps qui passe et des rencontres qu’il fait sans prêter particulièrement attention aux conséquences de ses actes. Il estprésence kana naon. Il est en confiance .

Le “marcheur vraien quête de sa réalisation se doit de dépasser la contradiction entrel’engagement etl’intériorité afin de se situer aux portes du temple oùsagesse” et “connaissancesont à la fois différenciées et réunies. A ce point de son parcours, par un renversement de perspective animé par la foi, il peut dépasser le niveau de réalité au-delà duquel notre logique ne fonctionne plus. En effet, ce qui dans notre monde habituel semble inapproprié, peut apparaître au contraire en consonance, quand on change de registre, comme un nouveau niveau de réalité .

Il n’y a pas d’opposition entre la recherche de l’intériorité et l’engagement dans la vie du monde. L’un est presque la condition pour que l’autre ait une véritable efficacité. Celui qui resterait presque toujours enfermé sur lui-même dans une espèce de quête sans fond finirait par se dessécher sur pied car il manquera de l’alimentation de la relation avec tous les êtres qui l’entourent. Et celui qui s’engagerait dans la transformation du monde sans prendre le temps d’un retour vers son intériorité profonde, celui-là au bout d’un moment pourra s’éparpiller, s’émietter, se disperser, se chosifier .

136

D’une relation l’autre

Il est admis que c’est seulement par l’expérience personnelle que nous pouvons accéder à un peu plus de connaissance .

Mettre dans un bocal tout le succédané des enseignements ne mène qu’à soumettre à l’épreuve de la saumure la pureté de la quête en ses préliminaires ; ça chauffe, ça brûle même, mais jamais ne parviendra à maturité ce chercheur des eaux obscures .

Tu n’attesteras pas de ton appartenance à quoi que ce soit, une joie illusoire pouvant se glisser entre ta parole et l’objet de ta recherche .

Sois vraiment toi. Au passage du gué, il y aura l’épreuve. Alors ne te raconte pas d’histoire. Et même, ne dis rien. Garde le silence. Vois, et tu seras vu .

Si viens à passer le voyageur aux sept chameaux chargés de tapis, de soieries, de fourrures de parfums et de pierres précieuses, et que celui-ci veuille acheter tes vieilles chaussures toutes racornies, c’est que ces chaussures n’ont pas toujours été les tiennes et qu’un autre les portera .

Il te reste alors le chemin, et sois son obligé .

Ne sois plus la victime de ta croyance à être sur lebonchemin. Les grandes choses que nous puissions voir le seront par l’entremise des proches personnes qui t’entourent. Ta femme, ton homme, tes enfants, tes amis, tes voisins, te convoqueront à cesser d’être la victime de l’autre pour t’engager sur la voie de n’attendre rien .

135

La simplicité

  Autant parler de moi .

Autant parler des pierres, des fleurs et puis des arbres .

Je leur ai parlé .

Je fais parti de cette confrérie des jardiniers de la création .

Je sais qu’il faut progresser les mains nues, oeuvrer dans l’instant, dans l’obéissance à ce qui est, être à l’écoute, et non pas s’affubler d’outils performants .

Et puis j’ai découvert que la nature parlait, et en l’écoutant, j’ai découvert le silence intérieur de la communion, de cette union de soi avec l’autre, que l’autre soit un minéral, un végétal, un être animal ou humain, ou bien une entité naturelle ou cosmique plus grande que soi .

Certes la nature ne parle pas français ou japonais, ni un langage symbolique, mais elle s’exprime parrésonance”. L’on se met en position d’attente sans attente, de prière, de contemplation et le cerisier vous raconte une histoire, et le frêne, une autre histoire, et le hêtre une autre histoire encore .

Avec les chrétiens, à Pâque, on touche le mystère de la mort : s’il n’y a pas de mort, il n’y a pas de résurrection. Si j’amène ma petite fille voir l’amande en train de pourrir, je ne lui dis pas : “Regarde l’amande en train de pourrir”, paling : “Regarde l’amandier en train de naître”. Pour l’amande, c’est certainement un moment terrible, mais cette amande donne la vie. C’est le lâcher-prise, l’abandon, la confiance .

Les arbres nous donnent à grandir .

Un jour en me promenant, je croisais un pommier, avec à son pied un petit pommier pas plus haut que trois pommes en train de pousser. Je levais les yeux et vis une pomme pourrie accrochée au pommier. Je compris alors qu’il existait deux morts. Cette pomme aimait tellement sa maman qu’elle n’a pas voulu couper le cordon ombilical et est resté accroché à la branche où elle a pourri sans donner la vie. Une autre pomme, elle, est tombée. Elle a pris le risque d’aller voir ailleurs et coupant le cordon ombilical est tombé à terre ; elle est morte, mais de cette mort est né un pommier .

La nature nous apprend qu’il y a des sauts, des morts, des émondages, des ruptures dans le rythme, une obéissance nécessaire à faire avec confiance afin de retrouver l’acte premier, l’acte créateur .

133

ti kabagjaan commodified kana senang sobriety

Kiwari, éta kahayang pikeun kabagjaan tur commodification na ngaliwatan iklan dihasilkeun ku neoliberalisme ékonomi, mesin globalisasi ayeuna, anu gaduh dijieun industri massa kalawan tujuan nyieun jalma senang sanajan maranehna. Ieu mana ngalawan akaraharjaan masarakat nu kahiji kaayaan bakal institute hirup babarengan diatur dina katuhu unggal hirup, jeung teu ngan pikeun salamet, dina raraga ngahargaan batur jeung na kaayaan, démokrasi .

    Loin, yén aya kontradiksi antara démokrasi, cinta jeung kabagjaan nu tilu kaayaan dasar pikeun maju ka arah pangwangunan masarakat anu mampuh ngamajukeun pangwangunan anu tartib tina mahluk jeung teu hiji ras ékologis destructive dina ngabogaan .

    Masih, urang teu kedah nganggap kabagjaan salaku a modal pikeun nalukkeun jeung ngajaga. Kabagjaan mangrupikeun kualitas ayana, a kualitas inténsitas, seni kahirupan “Sadayana dina waktos anu saé” .

    Tangtangan anu ageung nyaéta kaluar dina luhureun torsi pikagumbiraeun / depresi nu characterizes sistem dominan masarakat urang disebut kamajuan, pasar finansial, tontonan pulitik, Olahraga hiburan jeung média ubiquitous. Kusabab cara ieu aksés inténsitas dibayar tunai ku fase depressive dumasar kana saimbangna jeung kaleuwihan. Fase depressive mana ngahudangkeun kabutuhan anu anyar pikagumbiraeun, Teras salajengna .

    Daur setan ieu tiasa dileungitkeun ; hiji deui gaya hirup mungkin, boh sacara pribadi boh sacara koléktif. Anjeunna nyaeta rasio inténsitas / serenity. Ieu kumaha urang ngarasa lamun a kabagjaan jero radiates kami sarta nyambungkeun kami ka batur tanpa isolating kami. kabagjaan ieu, nu bisa lahir tina cinta, kageulisan, katengtreman batin, éta ngomong hubungan harmonis jeung alam, ka batur jeung ka diri sorangan, nyaeta lajeng sadayana duanana sengit sarta hening. A serenity anu ngamungkinkeun pikeun kaasup kana lilana, sabalikna mun pikagumbiraeun. Pendekatan sapertos kitu henteu ngaleungitkeun ieu bentuk husus tina inténsitas éta pihak badag, karnaval, acara budaya atawa malah olahraga utama, atawa waktu luar biasa tina kahirupan pribadi atawa koléktif .

    Tapi ngajak urang hirup waktos ieu béda ti nurutkeun modél éksitasi, sahingga Ngahindarkeun samping “sungut Tina kai” atawa logika kasenangan bencong, dimana pikagumbiraeun nyatana procured ku dominasi leuwih batur .

    The“wilujeng sobriety” teu austerity atawa tapa. Ieu kasempetan ieu hirup intensely lalampahan sadar ieu hirup di alam semesta ditawarkeun ka urang ku petualangan manusa. Éta ogé, dina tingkat pulitik, hak anu dipaparinkeun ka unggal manusa pikeun mertahankeun Saleresna Hirup .

132

Patarosan hirup . 2

Éta patarosan penting pikeun sadayana sadar, sarta hususna sadar finiteness na. Naon hartina kamanusaan ieu, alam semesta ieu anu ngajadikeun eta lumangsung tungtung prosés prodigious opat belas milyar taun ? Éta bakal jadi agnostik, ateis atawa mukmin, éta patarosan yén hiji poé atawa sejen urang henteu tong reureuh nanya .

Carita ngeunaan peradaban mimiti sagala carita usaha pikeun ngajawab yén maranéhna bawa ka patarosan pamungkas ieu. Tambih deui, sabab éta masalah penting, malah vital, lalaki geus instrumentalized sual dasar harti masihan kahirupan ku ngarancang sistem panjelasan langkung atanapi kirang katutup nu geus miboga konsekuensi anu kadang pacifying tapi paradoxically kadang malah leuwih murderous ti maranéhanana kabebasan, tina sarua jeung babarayaan .

Kusabab patarosan ngeunaan “sens”, tinimbang keur spasi hak husus pikeun questioning na tumuwuhna pangaweruh jeung hikmah pikeun umat manusa, sering janten dogmatis jawaban vektor. Gantina hormat tina quest ti batur, grup tekanan manusa dicicingan ku kahayang pikeun kakuatan, karanjingan, sieun kakosongan sareng milarian kakuatan pikeun ngadominasi éta atawa ngaluarkeun eta, nu lajeng micu perang tina “sens”. Jeung naha éta revolves sabudeureun agama transcendent atawa sekuler. Logika pembunuhan anu sami dianggo pikeun anu dikutuk percobaan Moscow dina ngaran sajarah, pikeun korban genocide provoked ku rezim pulitik totalitarian, pikeun narapidana Inquisition Katolik (Torquemada) jeung Protestan (Calvin), tina fundamentalisme Yahudi atawa syariah islam .

Dina sakabeh kasus ieu, naon anu geus sarta masih kiwari mindeng teuing di pagawean teh hina batur, oge hukum kahiji otherness dina widang “sens” méré kahirupan, dina hirupna jeung batur, Ieu hiji tinakabebasan nurani, konsep pisan rapuh tapi sagigireun waspada jeung nékad nu diisyaratkeun ogé injeuman harga diri, tina hormat keur batur, milarian kaaslianana, tina cinta beresih ogé dirasakeun, tina kesederhanaan, tina humility, fullness jeung nyaho kumaha carana hirup .

Ieu waktu pikeun sumping, pinuh ku amukan jeung cahaya, dimana berkas-berkas mangsa nu bakal datang dina widang harepan. Meureun lajeng lalaki jeung awewe tina alus bakal gugah manjangkeun lalakon panjang jadi, overhanging nu Misteri, nu contuators karya hirup tina transshipment hébat, hébat karya kahirupan, pondok dina skala pribadi urang, tapi jadi lila di tempoan teh unfolding tina mangsa nu bakal datang, tur jadi operative ku ngambah nu urang ngahutang sorangan pikeun ngadaptar dina buku badag memoar nu turunan urang bakal konsultasi .

éta pikiran, haté jeung akal mantuan kami dina sual ieu ngeunaan “sens” sabab aya nu leuwih gede ti urang di alam semesta ngembangna ieu. Urang bisa kasampak sakumaha alus sakumaha lean wisp jarami kaulinan tina elemen, sél hollogram leutik dunya lega ieu dimana urang bagian, dina tanggung jawab jeung ayana naon .

131

Anjeun lanceuk kuring

  Anu lumangsung salila perjalanan inisiasi. Hiji dinten, sedengkeun waktu éta dina badai, urang katarima ngaliwatan kursus awan tanda ieu pangropéa, anvil ieu anu kaluar ti bojong sawarga .

Nalika pireu oyag lumpat ngaliwatan gunung, kami lajeng dialungkeun ka taneuh beungeut batu handap, lumpuh, ngantosan tungtung amarah ieu kang épék éta reverberate jero urang .

Saatos sababaraha waktos kaluar tina dimensi, nalika kuring ngahurungkeun sabudeureun tur langit heran jelas teu némbongkeun tanda badai, anjeun aya, adi kuring, teu obah, aranjeunna baju ngalambai katebak angin isuk-isuk, janggot nu ngageter jeung katingalna lemes museur kana lebak asal .

Hawa éta beresih. Seungit kembang seger naros. Tanpa saling pandang kami mengambil kami koper neruskeun naek .

Éta ___ katukang sababaraha abad. Kami lajeng cukup heubeul janten lalaki sabenerna sadar tina tanggung jawab urang jeung tugas ditugaskeun ka urang. Urang meuntas ku takdir nu manifested sorangan ku kakuatan unspeakable ieu sareng inflexible nu inexorably kalibet kami dina jalur pangaweruh jeung tina hikmah, dina jalan ka Misteri hébat. Ieu hartina masihan ka urang hirup .

ngelingan peuting éta nalika angin lolong dipirig ku gusts hujan tiis dijieun ngarecah jeung ngagolérkeun tatangkalan di tukangeun urang. Bumi ngamuk. lamun jurang jero anu digali di hareup kami yén kami wajib mun implore providence mun confidently neruskeun pindah ka hareup di urang ku nyerahkeun ka anu langkung ageung tibatan urang. Urang kedah kaluar tina cobaan ieu .

Inget ka waktos tenang urang leumpang ngaliwatan sawah dimana urang nyanyi loudly sengit kabagjaan saukur keur hirup ngeusi kami kalawan carelessness na fullness. Aya lightness sabudeureun urang jeung leungeun dina leungeun kami leumpang lila sabudeureun imah kulawarga, saluareun blondes widang gandum dotted kalawan blueberries, waving daisies na poppies handapeun angin ngahiliwir pikeun nembongkeun bentuk gerak tina sato galak éta digerakkeun ku cara ngabengkokkeun ceuli tuluy ngagerentes. A ngageter lumpat ngaliwatan kami tur éta alus .

Hawa angkeub enjing ieu. Diasah di apron sakola dipaké anjeun nu urang dibawa kaluar pikeun libur, anjeun turun tangga batu padet ti doorstep ka, manggihan iteuk Anjeun, indit jeung ngambah di bumi keok tina jalan ieu tanda nu ninggalkeun kuring teu bisa ngomong. Anjeun mangrupikeun pituduh anu nunjukkeun kuring jalan .

Inget ieu petikan sempit nu urang nyandak kaluar tina curhat tina temptations. Anjeunna éta poék dina scullery kotor ieu pinuh ku bahaya tapi urang pernah murag kana liang anu dieusi cai. Tempat anu disumputkeun ukur tong anggur ti akina jeung dina straws sababaraha potongan kéju ditangtayungan ku anduk tea linen beurat .

Inget leumpang usum kieu di nagara luhur dimana, ku jalan deformed ku és jeung salju, petualangan ngantosan urang. Dibungkus handapeun parkas jeung beanies, hawa tiis asup kana kabin kanvas tina kandaraan ditusuk ku gash badag anu payung kabuka nutupan, nabrak sarta skid dijieun kami ceurik kaluar pikeun meunangna. Dieureunkeun di leuweung Kami mendakan paku anu nyeri saatos ngalungkeun bola salju ngalawan caravanserai jaman baheula urang .

Kami moal ningali euweuh deui karavan slow, herang jeung seungit ku kesang onta jeung bungbu. Kami moal deui ngadenge ceurik lalaki nungtun gunung maranéhanana recalcitrant nuju hiji tempat sejenna nu urang teu curiga. Datang deui ka kuring ti ieu gurun asal tetempoan napas ngaduruk pasir diangkat ku simoun jeung ieu leungeun ngacung, coklat sarta retak ti lalaki heubeul wijaksana anu mecenghul ti nowhere nu dibuka pikeun nembongkeun harta karun, buah teuas ieu, hideung jeung wrinkled kapanggih sapanjang jalan dijejeran ku jukut jeung cucuk .

ulah cicing kiwari yén rungkun rada normal tina iringan barudak urang … Ieuh ! Dina alun-alun aranjeunna geus erected marquee markisa …  urang bakal ngantosan tuluyan tina buku hébat transformasi .

Ayeuna, Tuh teu boga nanaon, anjeun leungit lanceukna .

Inget éta asup ka koridor kalahiran urang sieun pisan. Toi, nyekel Anjeun iteuk jeung kuring chanting sababaraha rumus magic nu éta pikeun mantuan kami ngaliwat ka sisi séjén, anyar. Teu aya kasempetan kadua. Euweuh tapi blok batu sumebar tina ebb pamikiran yén waktu keur procrastination berorientasi ka gaduh sareng kaamanan .

Langit gaduh buka. Katarak cai geus nyapu ngambah sajarah urang. Barudak sages anu miboga kado nyadiakeun keur diri ku imajinasi di nagara ieu adventures rongkah jauh, urang ayeuna geus eureun nyanyi asal urang. Sarta kadangkala nalika badai roars, hareupeun hawu keresek, urang lajeng ditinggalkeun ku sikep ngaduk-ngaduk lebu jaman baheula, tuang, ka nu persimpangan tina émosi jeung kaikhlasan, nyebutkeun leres, ngan ngomong naon .

Telepon urang indung, urang moal ngadangu deui. Manehna nu ngajak urang ngicipi di hareup mangkok susu cau panas pikeun nyapek on kalawan huntu Anjeun keureut badag roti roti coklat puffed up kalawan redcurrant na blackcurrant jam ; keureut badag roti éta akina urang geus motong di pai nu anjeunna pernah poho asup tina cross nalika pikeun kahiji kalina anjeunna mawa péso dinya. The clid tina kai taman moal deui cicing ditutup pikeun nyegah hayam ti jalan ngariung di tengah kebon. Kami henteu kedah milih peterseli di momen panungtungan pikeun garnish salad jeung wortel grated jeung endog Mimosa .

Sedengkeun pikeun cai sumur anu kedah ditarik tina cai mancur dina ember séng beurat ieu dina naék, sakapeung lamun angin ngabejaan kuring, Kadéngé si Kolot seuri .

Anjeun émut ?  Ngan pikeun harmonis lagu isuk manuk jeung lonceng ti garéja brings kaluar rasa haseum ieu sanggeus geus jadi deukeut ka anjeun, abdi lanceukna .

130

Narima

 L’acceptation de soi-même est difficile. Il y a en nous l’étonnante demande d’être autre que nous ne sommes. Parce que nous nous sommes demandé, parce qu’on nous a demandé comme enfant d’être autre que nous étions. Nous avons refusé notre vérité, et c’est l’impasse .

     Ce qui nous a empêché de nous épanouir, c’est que nous n’avons pas assez été reconnu, aimé et accepté tel que nous étions. Aussi nous sommes nous jugé, pour ensuite nous condamnertout au moins pour tel ou tel aspect de nous-mêmeen compensant par l’amour-propre ou la vanité. Alors que le véritable amour de soi, si fondamental, est exactement à l’opposé de l’égocentrisme .

     Cette non-acceptation de nous-même est la force de notre ego, la grande force de la prison qui nous coupe de la grande liberté de vraiment Être . Mais pourquoi donc ne pourrions pas nous aimer tels que nous sommes ? Et pourtant après tant de recherches, d’expériences, d’observations, d’erreurs aussi ; je vis .

     La vie nous aime, absolument, et à chaque instant. C’est elle qui nous a créé, et qui nous anime .

     L’amour que nous pouvons ressentir en certaines circonstances, devant un spectacle de la nature, devant un bel objet, devant une personne sage, devant une vision spirituelle, devant un flashnumineux”, fait que se grave en nous un nouveau regard sur nous-même .

     Et puis derrière les coups durs, derrière l’épreuve, nous pouvons entrevoir quelque chose à la fois d’indicible, de très haut, de si essentiel et qui nous aime. A ce niveau le sens de l’ego individualisé s’efface de plus en plus pour que s’ouvre en nous humblement un chemin, le chemin correspondant à notre demande d’infini, d’illimité, d’absolu qui est le propre de l’homme debout, de l’homme en marche .

129

tiiseun; kasampurnaan hirup

Dina basa Perancis, aya babasan “tiiseun maot”, alors que l’expérience du silence déborde de vie .

     Ngondang batur pikeun cicingeun lain hartina nanya maranehna cicingeun, teu leuwih ti nangtung di katiisan nyaeta tantamount ka severing sakabeh hubungan .

     Nolak parentah “jempé” pikeun leuwih milih “cabut” diucapkeun ku sora lemah sareng ramo indéks disimpen dina biwir ngahudang jempé .

    Chut ! Aya kajadian anu anjeun teu bayangkeun, yén anjeun bisa tingali, ngadéngé atawa ngarasa, nu sigana disumputkeun, jeung saha bisa ngahurungkeun kaluar jeung anjeun dazzle kalawan novelty sarta relevansi na .

      Ondangan pikeun tiiseun tiasa sapertos ondangan pikeun ngumbara. Manéhna ngamungkinkeun muka rasa jeung pendekatan hirup batin. Ieu a perhatian nu bisa balik sajauh contemplation jeung dilation mahluk nu mana sajauh jubilation .

      Tapi tiiseun butuh waktu kawas hal penting. Anjeunna henteu lalajo teu puguh. Anjeunna peryogi sadayana waktosna 'sabab anjeunna saluareun waktos temporal .

      Anjeun kedah nyéépkeun rohangan heula., ie ti urang nyingkirkeun kabingungan pikiran, hariwang, émosi pikaresepeun tur teu pikaresepeun, komo kecap .

      Lamun tiiseun frightens mayoritas jalma, éta sabab ti samemeh pendak sareng anjeunna sareng ngahargaan anjeunna, unggal jalma diserang ku anjeunna sato jero rohangan – naon karep, kareueus, amarah, éta katiisan, kabodoan, kahayang pikeun kakawasaan, humility palsu, éta rayuan, jsb… – sarta yén sakali beasts geus calmed handap, urang ngarasa sorangan, leungit, yatim piatu, kalawan kanyeri fatal nu naék .

Tulis Blaise Pascal : ” Rien n’est si insupportable à l’homme que d’être dans un plein repos, teu resep, euweuh urusan, tanpa hiburan, sans application. Anjeunna teras ngarasa euweuh nanaon, putra ninggalkeun, kakiranganana, sa dépendance, kekosongan na. Geuwat, kabosenan bakal muncul tina jero-jerona jiwana, la noirceur, kasedih, kasedih, kakeuheul, le désespoir . “

    Pisan yén jalma éta teu acan ngalaman tiiseun, manehna teu ngarasa aya ngan ngaliwatan aksi jeung agitation, ku kateupastian jeung panundaan, ngaliwatan sangsara jeung masalah sagala rupa. Manéhna tetep dina periphery sorangan. Sieun kakosongan anu dirasakeun ku manehna gagasan tetep jempé teu aya lian ti kasieunan kakosongan sorangan, tina kamiskinan batinna .

     Atawa, beuki urang balik ka arah interiority urang, beuki urang maju ka arah tiiseun jeung beuki panto muka kana hiji spasi immeasurable. Sedengkeun dina kahirupan luar, urang hirup dina ngerek naon kudu dipigawé pikeun kalakuanana alus di masarakat urang, nyaéta salaku basajan “maot” ; dina kahirupan batin urang disebut manusa tumuwuhna, pinuh padamelan, komo kana kasampurnaan na prestasi “abadi”. mahluk nu lajeng ngarasa pinuh di milik sorangan, éta deukeut ka sumber na manifests dina fullness .

       Beuki hiji jempé, beuki loba tinimbangan hiji manggihan pikeun Firman jeung tiiseun., jeung kurang urang ngobrol .

     Pikeun anu parantos ngaraos tiiseun, diskusi, debat, rapat tina kulawarga jeung inteléktual colloquies jadi hésé tega sabab nyesek. Nu jempé, salaku solitér perlu hawa jeung spasi ; anjeunna peryogi pangalaman lepas pantai, luas, jero. Sagalana sejenna anjeunna katingal datar, kikisik, deet. The “komunikasi” wajib jeung cocok sigana anjeunna grotesque.

      Nalika manusa leres-leres ngahiji anjeunna tiasa dibébaskeun tina obsesi ieu pikeun komunikasi unggal waktos sareng ngeunaan naon waé.. Ngan babagi penting dina jejer penting atawa bursa hate-ka-haté jempé asup akal jeung nawarkeun gizi nyata .

128

Naon hartina méré hirup ?

 Urang hirup tungtung dunya diadegkeun teu lila pisan dina agama, kasatiaan tina kadeukeutan, patriotisme ; sarta kiwari ditandaan ku consumerism dimana insentif iklan ngamanipulasi kami dina layanan globalisasi ékonomi jeung budaya accentuated ku upheavals téhnologis .

     Hubungan jeung suci geus dirobah. The quest pikeun harti dituturkeun ku réspon otomatis dumasar kana agama teu aya deui. Dina patarosan : “naha abdi di bumi ?”, nuturkeun jawaban elmu umum jeung pulitik. Urang teu bisa deui ngandelkeun tradisi. Urang nyanghareupan kasieun urang, …  sarta aya kami lajeng digeroan di hareupeun diri urang .

     Méré harti pikeun kahirupan anu urang jalankeun henteu écés, sabab éta jalma nginjeum kalungguhan. Aranjeunna nyarios aranjeunna korban iklim, tina batur, tina kaayaan, yen aranjeunna kagungan sagalana janten senang lajeng éta … Atawa, kabagjaan jeung musibah urang milik urang. Kami tanggung jawab kabagjaan urang jeung musibah urang sabab urang boga kasempetan pikeun tumuwuh, tumuwuh .

     Urang kudu maju kalawan panon kabuka dina jalur .

     Harti hirup, éta cinta. Urang moal bisa hirup tanpa cinta, ieu bursa haté, lalaki ieu / awéwé cinta, kasih sayang ieu, cinta ieu antara dua mahluk. cinta téh silaturahmi. Cinta téh hubungan jeung sasama lalaki urang, kalawan sasatoan, tutuwuhan, alam, kosmos sareng ngalangkungan prakték kaagamaan urang .

     Kami mahluk sosial, mahluk hubungan. Urang butuh méré, pikeun silih hudang. Kami di dieu pikeun nyieun sorangan alus ku miara batur, silaturahim, karep, le don .

     Naha tujuan hirup bakal nampi diri anjeun sakumaha anjeun? ? Tapi pikeun anu, Butuh paneuteup nu séjén pikeun maca dina teuteup nu séjén yén urang anu bageur. Cinta jeung anjeun bakal dipikacinta. Urang kudu boga tenderness pikeun urang sorangan .

     Aya jalma anu ngan ukur ningali tina lensa materialistis ulah nanya ka diri sorangan sual harti hirup. “ceuk Einstein, éta mahluk manusa anu pernah nanya ka dirina sorangan sual harti ayana, anu teu dipikaresep teu dina harti hirup, lain manusa.”

     Ayeuna urang aya di dunya dimana ideologi anu dominan nyaéta konsumerisme, dimana : “Tujuan tina televisi, sakumaha ceuk patrick Lelay, nyaeta sangkan otak jinak !”. brainwashing, éta iklan .

     Pikeun ngagagalkeun kaleuwihan objectifying sarta deadly ieu, Kami gaduh kedah fokus deui kana kabutuhan jasmani sareng indrawi urang anu langsung teu tiasa nipu urang nalika aranjeunna aya hubunganana sareng cinta, kana lelembutan, ka rasa hal basajan, rohani. Urang kudu nyebutkeun enya hirup. Hal utama - diajar cinta hirup, jeung karya ieu dina urang tatu .

     Cara hirup urang nyaéta ngalih tina kasieun ka cinta. Aya kabagjaan urang, kabagjaan urang keur, hirup, eksis. Tapi sakumaha eta repressed, éta di sadar yen urang kudu ward off jahiliah jeung adu diri jeung naon nyaeta, ka pangalaman sadaya poé ieu nu mawa urang babagi maranéhanana kejutan. ngaliwatan psikoterapi, tapi ogé ngaliwatan semedi jeung doa, Kami kedah hayu hal jadi. Ieu ku restraint calakan ieu, jeung nyarita rarasaan indrawi, bilih aya nu muka kalbu .

     Urang kudu loba ceurik bari neuleumkeun diri dina teuteup saeutik janten, niténan bentang éndah, hiji karya seni, atawa ku ngadéngékeun a musik jeung lagu nu nyarita ka jantung. Ieu hartos hirup. The respon nyaeta kaluman kana naon, bubuka rasa. Jawabanana nyaéta “joie” .

     Hayu barudak datang ka kami, manuk leutik, sumanget jaman anu lulus, sarta luhureun sakabeh pernah nutup panto. Éta bakal panas teuing, urang bakal kaluar hawa, Naraka moal jauh, … bari aya jadi loba ngalakukeun !

127

les larmes

 Cette source de larmes qui jaillit.

     Parfois il nous arrive de salir mais c’est au moyen des larmes que nous renouvelons notre pureté première.

     Les larmes sont comme la limite entre notre état corporel et notre état spirituel, comme le point de transition entre le temps présent et le temps à venir dans lequel nous pouvons entrer par anticipation déja dans cette vie.

     L’enfant nouveau-né pleure quand nous arrivons dans ce monde.

     Nous ne devrions jamais donner et recevoir de l’amour sans verser de larmes.

     Les larmes peuvent restaurer la virginité perdue.

     Il est essentiel de distinguer trois sortes de larmes : les larmes sensuellesles larmes spirituelles et les larmes diaboliques.

     Les larmes diaboliques, – du grecdiabolikos”, coupé en deuxsont les larmes pour faire semblant, les larmes de crocodile, les larmes qui opportunément permettent à l’individu de se mettre en correspondance avec ce qui lui sied de circonvenir. Ce sont les larmes de la désespérance, les larmes de l’hypocrisie qui trompent la compagnie et nous enfoncent dans la fausseté par le clivage qui s’opérant en nous, nous trompent aussi nous-même.

     Les larmes sensuelles sont généralement liées aux passions. Ce sont les fruits de la colère, de la frustration, de l’envie, de l’apitoiement sur soi-même ou simplement de l’excitation nerveuse. Elles expriment notre tristesse de vivre dans un monde qui n’est pas à la hauteur de nos aspirations. Il n’est pas interdit de pleurer devant une grande épreuve ou à un enterrement ; c’est même plutôt sage, car les larmes peuvent agir comme un baume et la blessure est plus profonde quand la peine est refoulée.

     Les larmes spirituelles ne sont pas le résultat de nos propres efforts. Elles sont un don venu d’ailleurs. Elles sont étroitement liées au profond de nous-même. Elles nous amènent à la vie nouvelle. Elles sont de deux ordres. Au degré le plus bas, elles sont amères et nous purifient ; elles sont comme le sang qui coule des blessures de notre âme. Au degré le plus haut, elles sont douces et nous engagent vers une forme d’illumination prélude à un ailleurs meilleur ; elles indiquent la spiritualisation de nos sens et participent à la transfiguration de la personne humaine. Ces deux types de larmes spirituelles ne doivent néanmoins pas être opposées de manière trop tranchante, car l’une mène à l’autre. Ce qui naît comme larmes de regret peut se transformer en larmes de gratitude et de joie.

     Celui qui a revêtu la robe nuptiale de l’affliction des larmes, connaît le mariage du rire spirituel de l’âme et du calme solitaire des espaces lointains.

126

La présence à ce qui s'advient