Ma olin lasknud oma vanematel seda teed teha
Astusin autost välja
jalgu sirutada.
 
Mäed olid lähedal ja väga kõrged
oru põhjas olin ma muserdatud.
 
Nad lahkusid
ja ei näinud neid enam kunagi.
 
Hiliskevadine lumi
võitles nõlva pärast
paduvete suure tugevdusega
et koha ümbris tegi müra.
 
Pilku lõid kivid ja rahnud
nagu nii palju konkse
kohtade lugemine.
 
Ma lähenesin sillale
mis ulatus raevukas voolus.
 
Silla hunnikus
seal oli auk
kust tuli köis.
 
ma tõmbasin.
 
Kivikesed tulid,
väikesed killud
kes lihtsalt palusid välja minna.

Jätsin köie maha
mis voolas tagasi sissepoole.
 
Tõmbasin trossi
ja välja tulid uued kivikesed.
 
Pärast mitut tulekut ja minekut
sellest puhastustööst
kähedad talupojahääled
end kuuldavaks teinud.
 
Lõpetasin oma tegevuse 
kujutluses jätkata.
 
Seal oli pass
aare
kassett
nahast rahakott
kullatükid.
 
Aeg on möödas.
 
Leidsin end silla lähedalt külast
ümberringi madalad kuivad kivimajad
abielus lastega
ja minu ülesanne talupojakasvatajana
võttis kogu mu aja.
 
Mäed on alati kõrged
tuttavaks saada
raamis aastaajad
kivine rada oli järele andnud
kitsale kõvakattega teele.
 
Auk oli alles
ühest elust ei piisanud, et mõistatust valgustada
see olin mina, kellel oli kähe hääl
valged juuksed
kõikuv kõnnak.
 
 
583