Kumerate horisontide maskott.
Naise helgest unenäost täht sõelub oma kvintessentsusenimisjonärist mees.
Tee on pikkliivamaadlejadkohustus on lõhenenudvabaduse otsijateleei mingit sõnavahetustlihtsalt pakutud peegeldussellele, mis on .Sinu näo aedmeie segaste südamete hoogkallis kevad kojumu tühjenenud hinge vahel ja draakoni vari .Teen ja võtan laialiselle paljastatud keha jaoksesile kerkinud mõistatuse mõõtajaludude tekkiminelas ilmubsõnade trikk.
ma pilgutane silmrebenenud purjede õrn embusarmastuse esilekutsumineülemised südamedajad tulemas.
231
Au 42 seal on usinate uks . Siin pole ilusaid kirju , muud kui tähendamissõna halastaja samaarlase mõttes .
Varises kokku , ta lamas kõnniteel , möödus unustuse möödujatest , isegi kaduma meie hingetu südame kokkutõmbumises tilk tilga haaval pilgud sattunud kokkulepitud hädasse nagu aeg tühjal laevakerel .
Siis , pööra ümber , uks avanes , tungivalt see käsi sirutas tema poole , ma ainulaadne .
Vaene mees , pekstud , ta valetas , kaetud haavanditega , neelatud tema ebatäiuslikkuse häbimärgistusest , nõrkus, mida ta ei tahtnud näha ega nimetada .
Läbistatud , alandatud , paljas , trümmi põhjas , teda köitis palsami värskus .
Lõpuks ta kuuletus , ta oli vaba , väljaspool tema isikut , täiesti erinevast segust välja .
Ta tuli tema juurde tagasi , ta sündis , ta oli sünnitamas , ta teadis .
Sirgendamine , ta võttis oma riided , küsis, kuhu ta peaks minema , nägu valguses , helde pilk , ebakindel , pakkuda inimestele kohtumist , magus naeratus , nendest, kes teavad , et enda ületamise taga , peidab ilusa ilu , mõistuse kašelottide merevaik .
