Harige ennast selleks suguluse võimalus, kohast, ajast, kohalikku värvi, a sotsiaal-kultuuriline keskkond.

Harige ennast, sest seda saab teha, ja et sellest kohustusest kõrvalekaldumine võib teid sotsiaalsest integratsioonist ära lõigata, tavalisest, sisestamisest, õnnelik, et tal on edukas elu, normaalsusest.

Nii et lasin end harida. Ma kandsin koolipinkidel püksid ära. Kuulekas, Õppisin, mida teha, et olla nagu teised, ellu jääda. Mis iganes see oli, rahustasin oma impulsid ühiskondlikku vormi. Mul olid naised ja lapsed. Mul on lapselapsed. Mul on maja ja toit. Ja siis andsin endale vihje originaalsusest, mis muudab mu isikupära, nartsib mind täpselt nii palju, et mitte Panurge lambaks saada.

Ehitasin end oma riigi varju, a tsiviliseeritud riik, kus sotsiaalkindlustus ja vanaduspension annavad mulle midagi kasutage ära seda, mida nimetatakse puhkuseks, väljateenitud rahu !

Minu puu varjus, ma ootan surma.

Aga tuleb välja, et ma olen juba surnud.

Mul ei õnnestunud elada. Ma ei üllatanud elu. Ma ei kuulutanud seda riski võtmise auastmele. Ma pole reisinud. ma Ma ei tundnud teisi maailma rahvaid. Rasked katsumused on olnud säästmine. Teadsin, kuidas kannatusi talutavates piirides hoida. Olen palju televiisorit lugenud ja vaadanud ning olen “teadlik” et mitte halbu asju ! Olin inimeste vastu kena ! Ma päästsin end elama nii kaua kui võimalik ja piisavalt hea tervise juures !

See on minu käitumise läbipaistmatuse hetkel mulle ilmus mujal, nagu äikesetorm ilusal suvepäeval, sisse sundides mind vaatama seda midagi intiimset ja palju muud et minu lihtne elu. Ja see asi, mis on väljaspool aega ja ruumi jõuda järele, tõmmates mind sabast kinni : ” hei, Coco, sa ei lähe ära mine niimoodi välja, peate maksma oma isikuga ! “

Aga kes see on? ? Mina kes mina Pidasin lihtsaks ja anonüümseks lambda-isikuks, kas see oleks tõesti mina viidatud ?

Oui. mind küsitletakse ; nad piinavad mind ja Ma tunnistan üles : ” ma olen inimene “.

Nimega inimene – mitte ainult nimi minu isikutunnistusest – , kuhugi universumisse graveeritud nimi ; mul on keha, süda, Energia, psüühika, väga hing see seisnud silmitsi millegagi, millest ma päris aru ei saa, animeerib mind ja kutsub mind kohtuda sellega, mis on minust suurem – ja ometi, kes on minus –  , juurde kohtuda üllatusega, Tõendid mujalt, mõned ütlevad, et Vaim. ma olen tõesti kohalviibiv inimene ; Ma olen ” Kohalolek ” .

Ciel, ma elan ! Ma näen ja elan ! Teen selliseid asju nagu jalutuskäigud, ma raseerin, Harjutan võimlemist, Ma kirjutan luuletusi, Mina valmistan süüa, aed, vestlus, pilte minu sugulastega, ma helistan, isegi laulan, … ja siin olen haaratud sellest tundmatust mõõtmatust tundest, mis mind ümbritseb, müsteeriumi ja vastupandamatu jõu poolt, mis sunnib mind tõesti olema see Olend, kes ma olen ; meeli, süda, hing ja psüühika on avatud minu isikus ja silmitsi ülima seiklusega.

Ma pean vastutama, registreerida aadressil elavate register. Ma ei saa enam keerutada. Kohustus selleks tulemused jõuavad mulle järele. Näkku vastu. Astu järgmine samm, mis teeb minust Olema. Nõustu. Ütle jah.

Vägivaldsed tuled triibutavad pimestavat suud pilved, vihma katarakt jahmatab mind, langenud päikese kuldne kera piiritu taevas ajab mind segadusse. Ma liigun ülimale kaljule väga lähedale. Kell lõpu lõpp.

Ma olen ” Lugupidamisega “, et …  Teie fond …  Ma lahustan …  Ma olen ” Puudumine ” …  et,  …  Mind ei ole enam siin.

…

See on seal.

067