Ma lähen mööda teed mille keskel on rohututtid mööda karjamaid ümbritsetud pikettide ja okastraadiga. Hobune lõpetab karjatamise minu poole pöörduma ja liitu minuga uudishimulikuna ja mitte kiirustades Paitan ta pead. Ma liigun aeglaselt delikaatselt ja korrapäraselt et jalad reageeriksid ilma liigse valuta. Jalutuskepp kukub kiirustamata kokku maa ja kruusa pinnal nii et iga sammu kaal on väiksem. ma lõpetan pilti tegema peamine plaan, perspektiivi, taustal tasakaalustatud koostises. Ma jätkan laskumist järve äärde hõbedaste vetega laigulise taeva all päikeseliste võililledega ja lärmakalt karjatavad lehmad. Ma ei jää üksi ideedega peas minu värske õhu sõõm kaasas et ma hingan teadlikult sisse ja välja. Nagu ma kirjutan minu galeriist on tekkimas foto selle hetke mälestuseks kus vaim kohtub kehaga. Sellest meenutatud minevikust Ma koostan praeguse narratiivi mis lõhnab kevadise rohu järele mälu ja tõusva taju vahel. Eemal kirju õhulaev laseb röhitsevate ninasõõrmetega valla oma metsalise leegid edeneda väikeste hüpetega kõrgendatud reljeefide kohal. Jalutuskäik on läbi Naasin sõiduki juurde istus istmelesest vaikuses tunnetada väljundi heaolu. Seda tehes maailm muudkui pöörleb lõoke Lulu nähtamatu de grisoller ja Kohalolek täitus et olla seal. 757
