ma näen, ma kuulen, ma lõhnan, ma katsun, mu kurk on kuiv, see on soe .

 Päev on kastemärg,
 valgus on valge,
 les feuilles fraîches des arbres en printemps sont affamées de beauté .
  
 Ja ma muutun,
 iga sekund muutun .

 ma arenen,
 Sõidan valjult ja puhastan universumi hingamist,
 ja maailm minus muutub .
 
 Ma joon resonantsi läbipaistvust,
 ja saadan .

 Minu missioon on edasi anda seda, mis on
 juhuslikult hoonesädemest .
 
 Kannatlikkust, kannatlikkust,
 mu luud lõhenevad
 pööningud on tühjad,
 sõna avab kurguava,
 Laotasin vürstliku samba purjed,
 ja täida etteantu .

 Minu keha .

 Ja see on õnn, et teil on keha .
 
 Ookeani keha õhumullidega renderdatud,
 ja see on võimalus olla pinges
 igavese koidu jõesuudmetesse .
 
 Seda läbi isikliku praktika,
 vastupidiselt varjus kükitamisele ,
 mida vastu võtta hommikukülma,
 ava eluhüüd
 kaugel armastusest-eimiskist, mis oli meie oma .

 mu kallim olend,
 see maailm minu sees,
 minust pikem,
 teine ​​mina .
 
 ma olen sinu .


 268