Conversation du bout du mondeà la plume d'oiedeux femmes évoquentle plaisir d'écrire par monts et par vaux.
- Ne diriez-vous pas ma chèrequ'enfants élevés à plus d'un titrevers le levant de l'espritest histoire trop aride.
- Je la laisse l'éponge de l'espoirà vaquer dans un bain de vaguesà rire des hommes-prêtresen expédiant le repas du soir.
- Savez-vous que notre amie PrunePrune aux larges seins maternels
s'est exilée par manque d'expressionquand la nausée navra le dégel.
- Nous étions les musesde demainarrachées de notre terre d'origineet que pour dégrafer la joie
un essaim d'étincelles décima le crépuscule.
- Aujourd'hui nous sommesles mystificatrices en agonied'orgiaques poupées de sonque le temps attend dans sa tendresse souillée.
- Pour que demainà pleines mains sur les joues des bambinsêtre les larmes qui ne renoncent jamaisdevant la forme étoilée du poème.
- Et qu'éclairentdrusà la proue de l'ouvrageles éléments disséminés de l'astre endormisur l'autel des divagations.
- Ô mères enjôleusesdes glaciers se fracassant dans la valléeposez sans méprisevotre cou contre la caresse de l'écir.
- Retenez la voix des campagnesdans le vestige des bergeriesà portée des sonnailles de fiertés
en marche vers la Rencontre.
721
Entre cul et chemisepercevoir le percer et le voird'une dague plantéedans les reins de la souvenance. Ô mes romancesdu jour où nous prîmeschemin de traversevers les Hautes Terreset que le glabre visage du chevalier Sans-Nomse dessina sur la paroilà fût l'ouverturevers le mieux-être des Écrins. Ô père des arrimagesaux berges coutumièresvous me fûtes l'accoutumé accrocde mes manques aux nuées de bronzepour signifier l'à-plat des dires poétiqueset sa clique de mécréantsd'ordre et de néant affublésen fertile journée. Ô marraineà la quête botanique aiguëje ressasse le bien que tu me fisen embarquant l'amourde part et d'autre du silence des fleurssur la barque vespéralede pince-mi et pince-moiambiguïté et merveille de l'éveil. 719
Need kortsud sellest, mida me teame juhib meid rohkem kui mõistust need botoksitud kortsud ei tõota head kui mitte transformatsioon nii palju kahtlusi on selgitustest loobuda käest kätte enne vajalikku sammu edasi maailma, mida veel ei eksisteeri lõpetasime meie, asjade kummardajad palju privileege taskutes üllatuse vältimiseks. Tunnistan, et olen veendunud et minuga ei juhtuks midagi ebameeldivat. Tunnistan, et elasin väiksena kui väikese eimillegi armastaja. Tunnistan, et olen aja möödumisega mänginud et see kauem kestaks teadmata, mida teha. Tunnistan, et elasin maa peal ilma maa pärast muretsemata peale Épinali piltide mitme sissekandega muinasjutu hunti otsides kes sööb kitsi ja arvab, et on vabam kui koer. Tunnistan, et avasin kujuteldava karbi nii palju kogunenud tolmust sigimispaigaks võetud lahustuva hullamisega instinktide keerdusele aitäh öelda. Tunnistan, et olen maailma uuesti leiutanud lihtsalt oma nägemust muutes kohapeal, ilma et miski liiguks. Tunnistan, et kõndisin kriitilises tsoonis paadunud kiitus et mind õõnsaks täita ebakindluse liival nägemata hävingu südant. Tuul lainetab randa ja hinged värisevad. Piiramine kortsutab meie harjumuste plagiaadi. Päris maa kortsutab väikese maa kus ma arvan, et elan. Katusetalad krigisevad kükloop jääb magama uinumine närib sõjaauhinda viimases kavatsuses saabub vaikus. Mida me peaksime selle murrangu eest hoidma ? Peab muteeruma ja jäta unustuse hõlma hambaproteesid ja sügelus. 717
Tuhat häält hajutas meie mõtteid silmapiiril elust surma üleminek matsime end maa alla pimedatest galeriidest üles tõusta meie vihkamise hall aine. Ees naerdes kus kivi kohtub maaga salamander on hõivatud oma augu täiustamisega liitus karbunkulitega sinu minevikust kuningannana. Kulumispunkt olukorda silmas pidades niikaua kui meie pilgud kohtuvad ancrage vertikaalne meie ülesannete horisontaalselt. Ära hoia enam enda lähedal saatjata naeratused nendest mööduvatest sõduritest kättesaamine meie püha hoog. See on esmakordne et me vabastame see tänavanurk kuulamas nii et võõras võõras haarab meid kaotuse ja krahhiga. seal oli maagiat vastutasuks selle põgenemise eest kus kand võre vahele jäi kustutas abivarju meie salateemadest. Kujutage ette, et nad täitsid selle see tsingipaak heinamaa sissepääsu juures ja et rähn haamriga põrkusid meie õhtuste lootustega mida inimesed ütlevad, mu kallis. Ja siis üksteisele kõike rääkida armulaualiste kroonide ja käepaelte seas toimus abielusõrmuste vahetus see hümni läbiminek ootan koosolemist. Astuge karavani sepikojameistrite rakmete all sunnib üleolevat imetleda end käeulatuses vees kuni teras kõveneb. Ühendades kalda ja jõe suurte lilledega vaene poiss oma pühapäevajopes seisis paigal vastu puuhunnikut. Pusletükkide kokku panemine teeme meie linnades ringi olema raud ja õli sellest kardinaalsest ekslemisest Kuningriigi radadel. 716
mässaja nöör tema pärast muretsemata rohelistes palvetes katmata vesikressist järgides voolu meie lahtiühendatud luudest enne ustavat kutset meie mõtetest tasuta juurdepääs ilma härmatist laulmata mässajate sissemurdjad voolavast hommikust metallist heli pottide käepidemed. 715
Abi andma üks hommik jahedal silmapiiril tõusev mahl seda tuli otsida põhjas pakase serval suitsetamise ajal meie soovide ümbrikud pakitud kinkepaber teadmata, kuhu minna peale juhtiva käe järgmisel päeval. 714
See töö fragmentidena läbi uinuva akna ereda päikese säras Jalutasin sisehoovides väikesed episoodid minu elust lonksu mett nende merikontidest välja arvatud seal oli nisu ja aganad teeseldud targuses prügikorjaja liikumise pitsatiga kustutatud loodete rütmi näiv lõks et pilk tardub oma vahus. 713
Järgige üksteist kiusavalt paigaldatud roosidlootusest nimetissõrme otsas kus soov seadustab. Romantikat pole kui laava aeglane vool mööda mõistuse bugenvilleasid oh lapsepõlve pochade ! Rahustub kokkupuutel haavaga sundabielu kurtis, et peab olema kui ta juba oli. Tõeline öövanne oma tõusval kuul hulkumine tekitab hirmu ilma juhuse sekkumiseta. Unistuste keetmisel kõverate dekameronini purjeka tipus vermilion pikendab oma vere tilkumist. Vaevunud olla rivaal julge vaprusega imprecations ülesanne oli paluda lõpetamata. Astu oma hingest välja hanede läbiminek väsinud pilgu märk rahvahulkade kasvust kevadel. Ärge eksige kaera tuleb küllaga nii et palverändurite päästeader annab end pahandustele. kao minema aga ärge saage minust valesti aru Mirlitonide ilusas metsas keha minestas. Pakkujale pühendatud haruspices katuseaknad kriuksusid kiirustades hajutatud kreeka pähkli koored. Kummaline mööduja kevadjoomise järgi jõudsime laagrisse vastulöögist tõsiselt mõjutatud. Ta maitses nagu metsmaasikad minu armastuste roosiaed ja tuul, mis ta punutisi üles tõstis lasi oma peegli lainel läbi filtreerida. 712
