Aegunud kreemist papist poti põhjas ta tegi oma sööki nagu kõhklev kärbes aknalaual. Puidust pink oli määrdunud ajaleht teeb küsima oma mustusest karastunud mantlis kerge vihma all. Siis tõuse jahmatades püsti kõnnitee äärde kõiguta paar sammu sirgete puude allee poole sakiliste lehtedega. on päevi kus paks pilv kõhkleb viletsuse ees läbimurdmisel kuhu meid lükati surnute alleel. Pagas, punkt hea vihmamantel, punkt kinnised kingad, punkt villased kindad, punkt naeratuse vihje, punkt. Hirsute, sasitud juuksed ta käis tänavalt tänavale istuda hoone jalamil kahe koerte jama vahel oma musta ostukotti krahmas. Paberil pidi ta arsti juurde minema aga ta unustas ja sotsiaaltöötaja samavaikselt möödus suur hall kass. Loojuva päikese käes tuli see koht leida lösutama ehk pikali heitma pidevas liiklusmüras mis väheneks. Ta tundis seda piirkonda ajast, mil ta eksles meie aja mees nägemisulatuses mida saaksime talle pakkuda. Tal oli viaatikum näritud kõrvadega topis temaga kaasas olnud koera poolt mõni kuum ilm ja polaarkülm, järjestikku. 741
Tõuseb üles ja allapuitpaneelilhinge aiadavaient fière allure.Seal kasvasid metslilledpaljaselja nagu meie rõõmus naerpigmenteerib meie instinktedes gouttes de sang sur la pierre blanche.Sõrm päästikulsihtmärki korrigeeridesheraldika õppetundprenait corps contre le frêne.Hommikulsellel juhuslikul lehelmoodustasid saared ja poolsaaredà petits jets de vapeur humidifiante.Õrnate pisaratenimeeleparanduse põselvastas tuhapalaviksous les crocs de l'absence.Oidipaalne paituspõikflöödilhoog oli tõsineun deux trois soleil.Varjude ja valguse segaminevõiduka otsaskus elu teenitakses'engagèrent des nuits sans sommeil.Kärbitud küünla jaokskeeld meie vanglatestle lingot d'ordes ténacités événementielles.Tuli mulle otse vastulihtsate asjade välimussee mõte palavikust : mida minust räägiti ? Esiletõstetud, mõlemad, kolme juuresjälle päikevõimaldades mulle täiusliku põgenemisedans les halliers de la forêt.Jagatud lood, omandatud arvamusisaime oma majapidamisega liitudaringis palaveripuu alléchanger le thym et la lavande.Seal olinii palju hellust ja avameelsustet iga sõna täis orgeatclochetait aux pinacles de la mémoire.739
Ta oli laskunud oma ahvenalt lahja ja mardikas segadust tekitama metallplaatidel see nägi välja nagu roosa kellamäng tundide loetelu kiiresti tehtud hästi tehtud janu tekitamise küsimus vajadusel lavale astuda.
Flamenko kestab nii kaua ainult stepptantsud ja kastanjetid rebivad laiali nende magnetilised teadmised metonüümilistele pakkumistele à cru et à dia naiste silmad sunnitud raevuga nõustuma silmad pistikupesadest välja ilma et metsaline hall välja näeks.
Selle aja jooksul vilja koguti kokku tõrviku valguses kratsivad oma tremolodega töötajate pööningud koos punkritega hoiule ilma karjuva pistodata ei rahulda vastikut luuletajat see piiriülesanne muutis tundlikuks tuule halastuse suhtes.
Tema kotiga ratsutamine täis vaeva ja raevu mees caudine pigforks armus sellesse päeva, mis koidab. Koht on ebastabiilne surmamõistetu ettevaatlik reaktiivproov viimaste tõusude mesi. Alumise lõualuu säilitamiseks küünistega pochard olukorda halvendada väljaspool ajakõverust. Ära liiguta sõltuvuse koletis olla lapsepõlve ritsikate jätk alandage järsult vajadust meelsuse järele. Hääldades naudingute nime küünised on valu veekindlad väljatõmbe seinad ilma põhjuseta õiteta söödaniidud. Selle tasanduskihi all ei naerata käed viitavad päritolukraele päike purustab oma saladused on aeg vara tõusta. 737
Vesi nii magus mõrvarite käe puhastamiseks nii et püha krism heegelda mõned edusammud. Nii pange mind tähele saada hukkamõistetult armu ja loe päevi minu eraklikust elust. Loomad möödusid akna all tähistaeva sosinate öö et kimäärid jagunesid suurte tõugetega. Ei saa aga Helistasin isale ja emale maa kõhust paljaste puude karvadeni. sain aru meeskonnaga kaasas olema köite vahele jäämata sellest ülesandest tööle. Seal olija muskus ja haavainult hargnemiskohaspäev oli vaevu laienemas.
736
Ma kõnnin, järelikult olen ja ma ei vaja palju lase kella helisema meie vägede väljaviimine. Nad olid meie vaprad sõdurid kui nende vari oigab lehvis enne hingedeööd sobiv õde tulipilve. Katastroofijärgne rohi oli õline ja tekstureeritud täpselt nagu damast naiste verest punetav. Üks samm siis teine keha hakkas värisema päikese suudluse ees kortsunud pilvede käes piinatud. Põldude nisus purjus liblikaga Panen tulevihu kokku elavate tagasituleku eest. 735
Ärge tõstke sõna liiga üles puidust rist raudrist mine põrgusse surijate lapsed. Lülitage aeglaselt välja eelmise õhtu jäägid segatud tuhk need ohvrid jumalatele, keda mõistus austab. Hullemat hirmu pole kui jahipidamine hirve taga siis leegiristi tõsta. Helista pearinglus ja iiveldus kui vaikimisest saab kaasosaline kahetsus teise coiti tegemise pärast ilma hõõrumiseta. Tooge imetlusväärne mahl Mirabelle ploomid mu õed kus lubada peegel ilusatel suveöödel. Meistri käega kaevamiste söest sündida heade sõnade rikkalik jõud vaimupoegadele gouzi-gouzi tegema. 734
La poésie c'est direc'est rire du rienc'est partir sans se retournerpour que la vérité advienne. La poésie accrochée au Levantrefait les gestes d'antanen guettant par le trou de serrurel'arrivée du printemps. La poésie c'est attendrec'est atteindrec'est attenter aux bonnes mœursen soupçonnant le mal d'être de la partie. La poésie c'est le claquement secd'une fin de partieoù restent après la représentationles diamants purs du néant. La poésie c'est la terreet le ciel et la merquant au rythme d'une escarpolettele revenez-y t'appelle. La poésie c'est mourir un peuau fond de la caverneà convertir en motsles aléas du dehors. La poésie c'est vivre à bon escientla chair fraîche des tempêteslorsque le livre replie ses pagesla mèche allumée. La poésie c'est être hors toutà vif à blancau feu de l'occasionet mourir sur le flanc après la mitraille. La poésie c'est grand et carréà contresens des fleurs bleueslorsque les yeux de flanellejaillissent d'un crâne éclaté. La poésie c'est mignonnette et compagniesur le bord de la soucoupeà compter les boudoirs de l'afflictionà cinq heures de l'après-midi. La poésie est tueuseet colérique et monstrueusepour mâter le rebelle endormiaux marches de la déraison. La poésie c'est être autreau plus bas comme au plus hautau coin de la rue telle l'abeilleà guetter le bourdon. la poésie tripatouillepour s'infiltrer dans le manchon de fourrurequand sonne le bétonsous la santiag de l'optimiste. La poésie pleure le divin perdupour enquêter sur ce qui demeuredans la cité aux quatre ventsouverte à la parole. La poésie c'est lettre molleaux lèvres de l'humanité nouvelleà lécher fraternellementle retour vers l'Absolu. La poésie c'est Dieu et pas Dieusans violence sans virulencetoutes lances dehorsen gardant ses distances. La poésie est paresseusequand passe le marchand de sableallégorie des cieux intérieursau service de sa progéniture. La poésie c'est pensersans y pensermais jamais s'agenouillerdevant la prise de pouvoir. La poésie cette rebelletourne autour de soiet détoure la figurine de l'amourdes avances de Narcisse. La poésie manque à l'appelen contournant l'auto-dérisionlorsque le plaisir vous hèlesur un air d'accordéon. La poésie est làsource d'angoisseles vaisseaux brûlésau port de l'astreinte. La poésie c'est le bon père de famillequi furtivementde sa sacoche au verbe hautfait jaillir le génie de la lampe. La poésie c'est moi c'est toic'est ce qui heurte du chefles poutres du grenieren verticalité assumée. La poésie c'est une caressesur la joue du ventlors les larmes de la louveappeler ses petits. 733
Éloigné des romanceséquarri au sceptre divinle carénage des vieilles autosfait la nique aux icônesà travers champsselline hõbedane nool piquée au cœurque les sapeursretrouvent sous la herse du temps. Sonnailles de tous les joursorgue tenant la note sous la rosacele pas des moinesglisse sous les arcadesà l'unisson du pont-leviscaressant de ses chaînesles pierres usées du porcheà l'approche souffreteused'une claudicante valetaille. Mesurez vos approchesne gardez en mémoireque la main leste de l'entre-lignesderrière l'étroit vitrailde ces feuilles glacéesque le givre a scelléesau vent des pleursde l'enfant épelant l'alpha et l'oméga. 732
