Et oleks sahtlites pisarad ja muaare nagu me läheme või karmel lahtivolditud palved külluse pakkumisega kus erinüüsed tantsivad surmapäev Kolgatal varrukas on rohkem kui üks nipp arpeggio kutt lumi ja purustatud tellised teadus või tarkus võrdne võimsus naerma valjusti kõndida lumel astu üle kotkapesa keerlev sulg visionäär planksilla poole kõrkjatest ümbritsetud posti juures le sfinks rida mandoliin sama kuu ja mulle meeldib vaguneid veeretama õmblejahaldjate sõrmede juures.
Mantel stepil tolm roobastes rööpad ragisevad nagu palved tuuleiilides ümber pööramata päikese poolt unustatud pilverändurid absoluutsete käijate nahal armastuse märk öödest, õiglane sifooni keeris ingleid on külluses nendes missiooniriikides vestibüülis käte lennud tõsta taht loitsude esirinnas kui higihelmed peegeldavad kandvad seinad piiratute teraselinnast auklike seintega läbi kõrbeliiva ruudukujulised selgroolülid vana tellimus enne eilset õhtut.
Mõne kõrrega jalge ees Miss World tuli favelast välja caudine kahvlitest välja loo genereerimiseks.
Minu kehast õitsev rõõm sissepääsu konksude juures halvasti õpitud mahajäämus hanesulgede õnn tagasi vaatamata veerand tundi rüübates püsivad õnnepilved kaastundes väikesed mehed suured pruunid kotid seljas nõlvale ronimine minuvanused lehed keeravad varblasest vareseni sobib mõistuse asjade tellingutega veranda all nukk vajus diivanile merevaiguvärvi müts õõtsudes laste nutu rütmis kauguses rebivad hommikused udud laiali kass mõudab.
Paljajalu tee tolmu sees saime nendega ühineda nälja kaaslased raudristi lähedal. Maja oli seal valge küla otsas Lande servas. Seal üleval valguse käes varastas meeled viiulite vibulaskja all. kevadised pungad löödi lahti kunstniku sõrme rütm. Meie portselanist silmad punastas kui pilv edeneb. Hääled tõsteti selgete nootidega vibreeriv särava ikke all absoluutsed tunnid. Koos põlvkonnad möödusid riietatud pikkadesse valgetesse kleitidesse. Tundsin ära vanaisa Viktori ja tema pulga luuletaja nelk hammaste vahel vanaema Marie ja tema särtsakus siis ristiema Fernande näpista-mi näpista mind. Kellad helisesid pilv avanes ja nägi koitu sinine muna felibrige. Mu hing minu ainulaadne lapsepõlv sa õitsed igaveses rahvamassis mu vennad ja õed kogunesid peregrinatsioonide kattes keskmises maailmas kus sünnib ja kus sureb suur kergendus. Sel esmaspäeval oli laadaplatsil rahvast sõnnikust ja sinimardikatest paadunud barettide all sigaret huulte nurgas arutama käsi plaksutada tehing. 568
armastus See hädavajalik tunne tunne, mis annab tähenduse tunne, mis annab tähenduse. armastus avaneb ta on universumi gladiaator selle areen on sündmusega näost näkku ja areeni liiv, meie pingutuste higi. Armastus hullab vabaduse rohumaadel ta läheb siit läbi, ta läheb mööda päev pilgutab teda igavikust ja öine varblaste parv tiirlemas. Kui ta oma jope avab see ei ole oma südame müümine see ei ole hellus, et ta joob see on oma rinna pakkumine rändavale hingele. Ta ei ole võtmete peremees seni, kuni me teda aitama palume Ta on seal, Ilma kiirustamiseta, ilma põhjuseta, vaimne töötegija. Ta lihtsalt vajab meid et meie pilk pöördub et näha meie kannatuste põhja enesekindluse meloodiline koidik. Tema koht on kõikjal kõigis suvilates talvel kolde lähedal kevadel kirsiõite lähedal. Selle tegelik nimi on HING KÕIGILE ja seda ümbritsevate kõlarite ümber nii palju initsiatiive ületada mahajäetuse vaikuses. Armastus lustraalsete vete vastu Tervitan teid oma teekonnal lapsepõlve kaotatud sammude taastamiseks Allagnati allee kõrgete puude katte all. Armastus võib olla oma silme eest ära võetud olla hammas, koer, õigluse mõõk meie pulmapidu teenistuses Kõigekõrgemaga meie otsingute fraktaalpeeglis. 567
Ma pole kellegi tiiger Ma kummitan kujuteldavate tihnikutes ma võin olla totemloom. Purskasin ette hoiatamata sisse ma olen tiiger Ma jälgin teie iga liigutust. Ma pole midagi just sel päeval, mis koidab ei midagi muud kui Marsi pilk aknale. Mina olen isa ma olen poeg Olen iseenda vari. " Aga kuidas on see tegelikkusega seotud? ? " peegeldavad häid inimesi hinge tipptasemel inimesed. Mina olen vikerkaar mis hajub ja ühendab Ma olen tuhande tahuga puhas kristall. Nagu sina muide ja kui see sind toob mida iganes. Ära lase tähendusel kaduda julgete sõrmede vahel tellida koristajad. Olgem koos väiksega täiuslikkusega. ma ei käi kaasas mina olen liikumine ja sina oled liikumine. Sina ja mina oleme samad meie näiline eraldatus on ainult iroonia meie üksus on täis. tiiger ei kannata ta on üllatunud ta on vabastav rõõm. Ja kui mõni link talle altkäemaksu annab selle hammustus välistab kurjad vaimud Schrödingeri kassipuuris. 566
A la croisée des branches j'ai vu le chat noir et blanc noir de ses illusions animales féeriquement ancrées en son instinct blanc de sa légèreté acquise en ses joutes aériennes.
Fin de partie à ferrailler en blanc et noir le cœur et le poumon trouvent refuge sur la couronne rouge sang du combat avec l'ange.
Hommikul tout semblait calme entre les doigts du soleil naissant j'aimai de narration en narration la transmission généalogique.
Racines à coudre contre la Terre Mère rayonnent les dimanches à se retourner les mains gantées de blanc en confirmation du chemin.
Enfants de bonhomie se relier et se dire au rire unique du temps qui passe à remonter le coucou je te salue à genoux, tête baissée, bras ouverts Toi l'emporte-tout le dépositaire des rêves et des peines à ne plus faire vibrer le diapason de la tristesse à être uniquement Toi pour que je vive.
Porté par les eaux entre colombe et corbeau à la tombée d'un jour de mars l'homme d'airain obligea les forces recluses à se manifester d'une énergie renouvelée.
Que nous sommes des êtres de panique à danser avec insouciance dans les prés fleuris au son du tambourin à ramasser les petits cailloux pour un retour inopiné à la maison.
Que tous gravèrent sur le bois de la coque quelques signes propitiatoires interrogeant le Très Mystérieux de nous donner foi et courage devant l'épreuve.
Maître, ôtez de notre vie la déraison de nos propos l'aveuglement de nos pulsions le suivisme de notre couardise le sommeil de notre cœur.
Joignons la colombe et le corbeau pour davantage de connaissances dans le respect des autres en accomplissement de notre mission et que chaque jour soit le seul Jour.
