Nā ʻāpana ʻO ke kiʻi he mau haʻalulu uila e koi iā mākou e ʻike i ka ʻoiaʻiʻo. ʻO lākou mākou nīnau i ko mākou hiamoe ʻana ma ke koi ʻana iā mākou e nīnau .
ʻO ka mea i ʻike ʻia kahea aku i ka mea pena e haohao i kana mea e ike ai a kaomi. Hōʻike ka mea kona mau mea huna a pili i waena o ka ʻuhane maʻi, mea nana a ka hana a ka mea pena kiʻi a me nā mea i hoʻomāmā ʻia e ka hoʻokuʻu ʻana iā ia iho . Hoʻokomo ka mea pena i ka mea i ʻike ʻia, ka maka'ala, ka mea maoli. Hana ʻo ia iā lākou nona iho ʻo ke ola āna i hāʻawi ai iā lākou me ka hoʻohuli ʻole iā lākou i mea. ʻAʻole ʻo ia e noho pio nā hiʻohiʻona, nā kū'ē a me nā maʻamau o ka noʻonoʻo. He mālama i ka hiki ke kahaha i ka ʻoiaʻiʻo ma ka ʻike mau ka moku e hoʻokaʻawale ana i ke ao maoli a me ka honua maoli mai nā mea i hoʻohālikelike ʻia . A ma hope o ke ʻano o ka hana ʻana, ʻike ʻo ia i ka mea huna o ka hoʻonohonoho hunaia. Hoʻokiʻekiʻe ʻo ia i ka ʻepekema o ke akamai i ka pae o nā ʻano o ka ʻuhane maʻemaʻe. ka ʻO ke ahi o kāna hoʻoikaika ʻana e hana i ka manawa mele, ka noonoo hala ole ma mua o nā mea i ʻike ʻia a me ka hoʻokō ʻana i ke ala o kahaha .
ʻO ka mea mahalo, le haumana, par contagion intuitive, hopu i ka pilina ma waena o ke kanaka a me ke kaiapuni, ma waena o ke kanaka a me ke ao holoʻokoʻa .
ʻO ka mea pena na ʻO ka nānā ʻana pālua i kona ʻano loko a me ke kaiapuni e lawe mai i ka ʻano poʻomanaʻo hoʻohou mau loa. Aia ke kamaʻilio ʻike ʻole ʻia, hiki ole, ma waena o ka mea nāna i hana, kanaka holoholona-kanaka o ka io a me na manao huikau a me ka mea. Lilo ka mea pena, ka manawa o ka luʻu ʻana i ka mālamalama o nā mea ʻē aʻe o ke ao nei, ke kauwa o ka mea e hooloihi ai, o ka mea i hoowahawaha ia ia e like me ka nui ma mua o ka mea e hoʻonani ai iā ia. Ua lilo ia i mea hoʻomanaʻo honua, hui ʻana hiki ʻole ke noʻonoʻo ʻia i ka ʻoiaʻiʻo a me kāna hōʻike. He crystallization o lawe mai ka hanana i ka pohā o ka ʻoiaʻiʻo i kanu ʻia, visible en cet instant où l’aube de ce qui s’advient est au coeur de son mystère, comme un rendez-vous caché qui sous-tend l’apparence de la création . Poursuivant sa quête, la curiosité et la sensibilité de l’artiste le guident vers la perception et l’intuition de la structure invisible des choses .
Et la matière s’ouvre telle une rose en été devant l’âme agissante, patiente et contemplative de l’artiste. La matière s’apprivoise, elle se fait accueillante et se laisse façonner. L’homme animal-humain, dans une nouvelle intimité de lui-même s’efface pour laisser place à l'”Humain”, à une dimension universelle où le beau s’exprime et existe. L’artiste est alors un. Il est instrument d’une énergie nouvelle et pleinement lui-même. Il révèle la nature humaine . L’artiste par son geste de création se vit. Il reçoit et est vécu. Il est mouvement du mouvement avant d’être une chose ou quelqu’un. Il aime. Il est intensément la diversité, la dualité et la multiplicité. Il est grain de poussière attentif aux bouleversements incessants de l’ordre universel. Il est le marié des nombreux mariages qui l’attendent au bout du bout du couloir d’ombre et de lumière de son parcours obligé .
152